ilmunud
Aile Alavee luulekogu "Ongi minu olemine"
Aile ja laul, regilaul, istusid mättale, arutasid ilma-asju: sulamine ja ulamine, ärkamine ja jäämisjõud, pilvepõlv ja kuupeig, luigelugeja ja kuningakudumine, tuulejumalani minek ja tiivulise hingestatusega koosloomine ... Aga tegelikult on kõik aina armastusest.
https://www.rahvaraamat.ee/p/ongi-minu-olemine/1508003/etMari, Armas ja sõnasöakas Imbike elavad loovust ja taiplikkust taotlevas Maalinnas.
Ühel päeval hakkavad juhtuma ootamatud asjad.
Tulemaalt tuleb Tõiv, kes tahab koju tagasi pääseda. Kui ta vaid teaks, kuidas?
Sõprade seltsi sajab ka justkui eikuskilt Maagimaa Varmo.
Saabub kuri kiri, ilus ilmakord on ohus. Suur nõupidu peab nõutust, sest nõu on otsas. Tõivu aitamiseks vajalikku nõu otsitakse Oruoja neljalt nõialt ja Metsamäe Kevadekudujalt, Maagimaale saadetakse läbirääkijad. Maagimaa õukond on kummastav, salanõu sepitsejate käsi pikk. Kui pääsukesed pingutavad kõneleda ja tähed tahavad tähendada, kas tornitipust märkab lahendust, mida mujalt ei näe?
Maavanema tütar, välismaalastele printsess Mari - kas võib tulla ka tema kord, süda saapasääres, tõde ja leebe ilmakord jalule aidata?
Mõni maailm võib ju olla ka kooskõlaline. Muinasjutuski.
Kas kuskil veel?
Aile Alavee "Tasakeelekaal, murumäemaa"
Nad elasid künkajärve kaldal leebet, pea täiuslikku elu, loodusega tasakaalus ja kõikvõimsaina. Kui tahtsid, vabastasid puud nimede ja raamatute kütkest luhale lippama, kui sattus, jalutas keegi üle järve koju. Asju oli vähe, sõprust ja vabadust küllaga. Värihein toetas taevast, tornitipus õitses sõnajalg, järvele meeldis kuulata regilaule. Või mõrkjamalt mõikavat lektüüri?
Ilm oli rõõmus, hinged kasvasid loovuses, taju ja mõistmine arenesid ehk õigegi peenekoeliseks. Nõlval õitsesid mtü-d ja armastus, tähepoisi kaasa Salme jälgis toimuvat heal pilgul.
Kuni ... keelekomistus, trikiviga muutis kõik. Või komistas keel siis, kui ilmaparandus oli juba valesse suunda läinud? Igatahes leebus, loovus ja vesijooksik tummusid uttu.
Naljatada sai pärastki. Miks mitte narritada muistendiraamatuga imagoeksperti - kui too järves ujuks, põgeneks järv piksepilve sees, must härg ees. Aga ... kui ühel ööl järv lähebki?
Ja nüüd - mida teha, et maailm tagasi saada?
****
Aile ALAVEE HõBEMARANA MANU
Silm märkab rukkilille, märkab maranatki, kasvab küsimus - ju sealtsamast maa pinnast - kui igiikka meie seas olnu on siis oma? Nii on üks luuletustest kirjutet tuhandeid aastaid vanades uurali sõnatüvedes, kingitusena sajaaastaseks saanud Eesti riigile.
*****
”Aile Alavee luulekogu „Lennutaja“
https://www.apollo.ee/lennutaja.html
Sinna, kus rõõm, tõsidus ja kooskõla on sama naeratuse eri sügavusastmed, sinna tasub õhulist silda ehitada ikka, isegi ehitamisest vähe teades. Iga kübe loeb. Kui see teadmine pisutki meelel on, on ilus käia ja lennelda ka mujal, lasta ettetulevatel sõnadel, keeltel ja maailmadel endaga mängida. Kas niiviisi saab? Ikka veel?
Juba?
Kui valge valguse poole viivatest tiibadest põhjalikult kõnelda,
et need lõpuks ometi kohvrist välja või kohvrisse tagasi veenda,
võib ära kuluda mitugi keelt.
Millest võiksid omavahel rääkida Liivi Juhan ja Catullus? Kui
on juba tõustud Akropolile, kuhu saab veel tõusta? Kas
selleks, et edasi minna, tuleb mõned kuised ööd, ehk sellesama kuu
abil sulgudesse panna? Kui teekond kulgeb hästi, jõuab ehk kunagi
küsimuseni „Kus on tiivad?“.
Ahjaa, ja kus on süda? Süda
oli vist juba alguses? Ära?:-)
*****
Edi Ruusmäe ”Majutaja”
Saatuse sõrm, hommikupahur kohvimasin või muu nimetu jõud saatis tubli kontoripreili Mirja kaheteistkümnenda korruse kandist hoolitsema onu turismitalu eest. Inimesi tuleb igasuguseid ja igal viisil.
Aga võib-olla tuleb peale esimest ehmatust vaikus, mis on nii sügav, et selles on peaaegu kuulda porgandite kasvamist. Nii et ehk on "Majutaja" hoopis jutustus sellest, kuidas kasvasid porgandid.
*****
Aile Alavee Viimnepäev veeparadiisis
Lumehelbed langevad, Ummamoodu laulab ja südamed sulavad pärast seda, kui paradiislik veelaine viib juhuslikult kokku vaikse Vahuri ja ilusa Heleni, ning esimesel lipsab tahtmatult üle huulte lause, mis näitab, kui väga ta armastab Vana-Kreeka kirjandust.
Vahur proovib võimatuna tunduvat, on asjaosalisi, kes proovivad, ikka heast tahtest, võimalikuna tunduvat. Keegi tahab tingimata armastada, keegi teine tahab armastada ainult tingimusel, et see on õige, tekib hulk küsimusi selle kohta, mis on õige ja õiglane.
Tegevus toimub väga kohalikus ja hurmavalt elatavas Lõuna-Eesti väikelinnas.
Raamatu
paberile jõudmisest:
Kagu-Eesti pinnasest juured leidnud jutt võiks ju loomuldasa
sealsamas ka raamatuks kasvada.
Sedasi sai kaanteks loodussõbralik Räpina paberivabriku paber ja
trükkijaks Võru trükikoda Täht, eeskujuks oli ka rahuliku toidu
(slow food) ja rahuliku disaini liikumine, mis väärtustavad
kohalikkust ja rõõmu.
Kui tõmmata Kagu-Eestisse 20 km raadiusega ring, siis mahub selle
sisse raamatu tegevus- ja kirjutamiskoht, trükkimiskoht ja
kaanepaberi päritolugi.